Jun 14, 2015

Ratastega veinikast


Mõni aeg tagasi postitasin pilte oma poolikust tööst veinikastidega. Noh, see töö on osaliselt siiani poolik, sest kõigi ideede jaoks, mis tol korral pähe kargasid, jäi kaste natuke puudu. Kuniks neid alles juurde hangin, ei saa tulemust ka päriselt näidata. 
Küll aga saan ühte, üsna lihtsat tulemust demonstreerida. Siin ei olnud muud vaja teha, kui vaid kast valgeks peitsida ning ehituspoest neli ratast alla panna. 

Kasti võib kasutada mitmel erineval moel. Sinna saab peita ajakirju, lõngakerasid, väiksema arvuti või mõne juhtme, mida kuskile panna ei ole. Samuti saab kasti kasutada teetassi või küpsisekausi hoidmiseks. Nii et võimalusi on palju!



May 23, 2015

Minioni muffinid

Taaskord sain teha ühed väiksed ja lõbusad minionid. Lõbusate nägude alla on peidus marmormuffinid, üks väike vaarikas ja törts kohupiimakreemi, noh et oleks ikka mahlasem. :)


Feb 16, 2015

Öökullipadi lasteaeda

Armas Emma sai omale lasteaeda mõnusalt pehme istumispadja, millel on hea muinasjutte kuulata. Esialgselt oli plaanis sisse panna paks poroloon, kuid siis mõtlesin ringi, sest vahest võib olla soov armas Uhhu omale kaissu haarata ning üks suur kalli teha.
Padja külge sai õmmeldud ka väike sangake, kust Emma saab ise oma patja tõsta ja sobivasse nurka lohistada.:)
Ja selline see Uhhu sellel korral sai ning lendas täna varahommikul Tartu poole teele.


Feb 15, 2015

Romantiline teekarp ehk vana uues kuues

Elas kord üks teekarp. Ta oli oma koha leidnud köögis kõige ülemisel riiulil. Ta ei olnud eriti ilus, küll aga väga praktiline ning korralik.
Teekarp leidis üsna tihedat kasutust, kuid kõrgelt riiulilt, kus teda silm väga ei puudutanud, ta allapoole oma kohta ei leidnud. Nii ma siis mõtlesingi, et annan oma teekarbile uue kuue ja nüüd on ta köögi üks auväärseim liige.

Kuidas ma seda tegin? Kõigepealt võtsin oma valge peitslaki, millega ma kodus nii mõndagi korda olin saatnud ning võõpasin karbikese 3 korda üle.

 Siis lõikasin salvrätist välja mõned roosid ja lehed, eemaldasin neilt alumised kihid ning liimisin lilled salvräti lakiga karbile. Nii lihtne see oligi!




Kaart väiksele härrale

Ma jumaldan seda, kui sünnipäevade või muude ilusate ürituste puhul on vaeva nähtud ning kutsed on tehtud personaalsed ning isikupärased. Armastan sellepärast, et siis saab õnnitluskaardid valmistada just peo stiili ning kutsuja maitset silmas pidades. Nii tekib üritusest ühtne tervik, algusest lõpuni.
See kaart on tehtud just lähtudes kutsest, mille see väike härra oma külalistele saatis.



Jan 18, 2015

Käib töö ja vile koos!

Olen väga kaua aega unistanud vanadest veinikastidest, kuid ei teadnud, kust neid saada. Aga nagu öeldakse, et kui sa oma soovid universumile selgelt välja ütled, toob universum kõik su soovitu ühel hetkel sinuni. Ma ei tea päris täpselt, kas just see aitas, kuid ühel päeval, täiesti ootamatult ja uskumatust kohast, õnnestus mul 4 kasti oma koju saada. Jah, täiesti ootamatult!
Ja täna hommikul vaatamata sellele, et oli pühapäev, tekkis mul tahtmine kastidega tööd alustada. Kuna kastid on täiesti puhtast puidust, siis tolmu, mustuse ja vastupidavuse pärast katsin kastid peitslakiga. See toonis neid heledamaks ja kattis kaitsva kihiga. Ja ühtlasi võõpasin ka köögi aknalua ja ukse valgeks. :)
Kuna kahjuks mul kõiki vajaminevaid vidinaid kodus polnud, siis lõpptulemust ma näidata veel ei saa, kuid teen seda kohe, kui kõik valmis.

Jan 16, 2015

Kaks patja ja vana kampsun



On ju ääretult tore tunne, kui sa ei pea loobuma mõnest oma lemmikesemest ning saad anda talle vaatamata oma vanusele või ebamoodsusele uue hingamise? Nii on!
Minul läks selle kõigega kohe kahekordselt hästi, sest kasutust leidis minu armas mummuline kampsun ning samas sai elutoas asuv diivan omale juurde just need kaks valget patja , mille puudumine mind juba ammu veidi häiris. 
See kampsun on vanem, kui minu 7-aastane tütar, kuid vaatamata sellele, on ta endiselt lumivalge ning kulumata. Teiselt korruselt vana diivani alt kastist leidsin ka kaks vana väiksemat sorti patja, mis kampsuni mõõtudega hästi sobisid. Nende ümbert võetud vanade katete järgi sai kenasti uued välja lõigatud.
Alguses oli plaan padja tagumised küljed kangast või fliisist õmmelda, kuid siis leidsin veel ühe valge kampsuni, mis on mind samuti auväärselt teeninud ning oma soojapidavuse minetanud. Nii sai seegi kampsun tükkideks lõigatud ning uutesse padjakatetesse kasutatud. 
Nüüd ei jäänud muud üle, kui uued katted kokku õmmelda ning padjad sinna sisse pista. 

Mõlemast kampsunist jäid üle veel paar head detaili - ühelt krae, teiselt varrukad. Hetkel olen juba neile ka väga auväärsed ülesanded peas välja mõelnud. Eks näis, kas tegudeni ka jõuan! :)






Jan 15, 2015

Uhhuuu!


Öökullid on hetkel leidnud koha vist meie kõigi südames. Ei ole ilmselt lihtne leida kodu, kus mitte ühtegi öökulli motiivi läbi ei käiks. Olgu selleks siis mõni pilt, riideese, mänguasi või pehme padi.
Pean tunnistama, et need lahedalt targad tegelased on oma suurte ümarate silmadega ka minu sisse pugenud. Kuigi tunnistan, et see konkreetne roosakirju padi ei ole tehtud minu koju, minu diivanit ega lastetuba kaunistama. Tegin selle kingituseks meie armsale uuele naabritüdrukule, kes mitte just väga ammu meid oma sündimisega rõõmustas.

Lõike joonistasin ma tegelikult juba peaaegu aasta tagasi valmis. Olin kindlal veendumusel, et minu öökullil peavad olema ka tiivad. Ja joonistamise hetkel olin ma ka selles täiesti kindel, et selle lõike järgi valmib minu esimene padi loetud päevade jooksul. :) Unistada ju võib!
Sellega läks ikka nii nagu tavaliselt heade plaanidega - sa võid neid ju pidada, kuid asjad lähevad ikka nii, nagu neil plaanis on. Sellepärast ootas see lõige mind ikka päris pikalt, kuni ma enam ei saanud padja tegemist edasi lükata. Ja nüüd ootavad minu oma kaks väikest nupsikut samasuguseid patju. Nii et annan endast parima! :)

Jan 10, 2015

Rätikust seelik ehk rätiseelik


 Kunagi ilusal sügisel jalutasin läbi Balti jaama ning astusin ajaviiteks turule sisse. Ilm oli ilus ja aega ka oli :). Juba eemalt nägin tervet suurt stangetäit erksavärvilisi rätikuid ja ei ole raske arvata, kuhu poole ma oma sammud siis seadsin. Rätid olid nii ilusad ja nii värvilised, et lahkusin selle stange juurest päris mitme rätiga ning silme ees kumasid vaid asjad, mida nendest rättidest lastele õmmelda tahtsin.

Nüüd siis ongi see koht, kus pean tunnistama, et see seelik ei ole mitte selle aasta näputöö vaid jääb sinna eelmise aasta sügisesse. Ma ei hakka ennast ajapuudusega välja vabandama, sest peamiselt on siiski tegemist puhtalt laiskusega, et pildid alles nüüd üle vaatasin.




Seeliku peale kulus ära üks rätik, natuke laia kummi, sutsuke voodririiet ja loomulikult niiti. Rätiku lõikasin keskelt lihtsalt pooleks, ühendasin küljed ning krookisin serva parajaks. Voodririide lõikasin õige pisut kitsama, kui rätik oli. Muus osas toimisin sarnaselt rätikuga. Lõpuks ühendasin räti ja voodri laia kummi külge, mis oli eelnevalt vastavalt lapse vööümbermõõdule ringiks ühendatud.