...sai minust käsitööpisikuga nakatunud plikatirts. Ei teagi, kas see pisik ründas mind seepärsat, et mu kullakallis ema istus tihtilugu õhtuti hämaras toas diivanil ning lasi sukavarrastel kibekiirelt lõnga sokkideks-kinnasteks kududa või õmbles esmavajalikku pere tarbeks, kuid nakatatud ma sain. Eks mingi osa pidi ka sündides olema kaasa antud, sest nii palju, kui ma ennast üldse mäletan, meeldis mulle igasugu asju nikerdada, joonistada, õmmelda ja kimpudesse paigutada. Mäletan selgesti seda päeva, kus ma väga uhkelt läksin koos emalt nuiatud lõngakera ning heegelnõelaga lasteaeda ja õhtul koju minnes oli lõngakerast järel üks otsatu heegeldatud kett. Nüüd on mul omal tütar, kes käib mul kannul, et emme annaks ühe lõngakera, heegelnõela ning aitaks ketti heegeldada...
Ja ega ma päris täpselt ei mäeltagi seda, kui paljud erinevad käsitöö ja kunstiga seotud huvialaringid minu poolt läbi käidud said. Neid oli igaljuhul palju...
See blogi sai tegelikult loodud ainult sellepärast, et mul oleks olemas üks koht, kuhu oma käsitööpildid koos väikeste märksõnadega kirja panna, sest väga palju on olnud olukordi, kus enam isegi ei mäelta, mida millalgi ning millest ja kuidas täpselt tehtud on. Samas aga tahaks midagi sarnast või täpselt samasugust mõne aja pärast veel teha. Aga näed, siis tuleb jälle välja, et pea on siiski piiratud mälumahuga ning kõike just sellel hetkel vajalikku sellest andmekogumikust kätte saada pole võimalik.
Loodan, et kui keegi peaks kogemata või meelega minu blogi külastama, saab siit mõne mõtte või toreda idee.
No comments:
Post a Comment