Täna hommikul ärgates tundus just kõik õige ja sobiv olevat, et minna metsa vaatama, kas ma pohlasid leian. See oli üks väärt mõte, ma pean tunnistama, sest kuigi pohlasid sellel aastal meie metsas nii palju ei olnud, kui varasematel aastatel, oli mets imeline! Ilm oli tuulevaikne, päike paistis ja isegi mõned linnud laulsid. Metsaalune oli nii mõnusalt märg, et isegi minu aiatöödest veidi mudased kummikud said kenasti puhtaks ja läikima löödud.
Ja kui ma seal siis parajasti ühte puhmast pohladest puhtaks noppisin, hõikas üks vanem madal hääl "Jõudu!". Selleasemel, et viisakalt vastata, et jõudu tarvis, mina hoopis kiljatasin ehmatusest. Vanem härra, kes juhtumisi mööda jalutas, vabandas viisakalt ja rääkis naeratades paar sõna juttu ja soovis head õnne pohlade leidmiseks!
Veidi aega hiljem kohtasin veel üht vanemat metsalist, kes lükkas üle puhmaste usinalt oma truud ratast käekõrval, mille küljes rippus suurust arvestades seenete jaoks kaasa võetud ämber. See härra nii lahke ja sõbralik ei olnud, kuigi tal oli jõuluvanale iseloomulik habe ees. Ilmselt ta arvas mind upakil nähes, et ju ma tema eest seeni ära korjan.
Aga lõppkokkuvõtteks pean tunnistama, et päris tühjade kätega ma koju tagasi ei tulnud ning paar mõnusat magustoitu talvel saab kindlasti tehtud!
No comments:
Post a Comment