Jõulukaart parimale õpetajale.

Enne päris jõulupühi üks päris jõulukaart ka! :)

Kaart läks meie klassi kallile klassijuhatajale. Olgem ausad, eks ühte head ja kõige paremat õpetajat saab kirjeldada erinevalt, kuid minu meelest kõige olulisem omadus on see, et ta meeldib lastele. Ja õnneks meie klassijuhataja meeldib lastele kohe väga! Järelikult on meil kõige parem õpetaja.

Soovime talle koos imevahvaid pühi ja kõige paremat uut aastat!

Kuidas me kunagi pelmeene tegime

Just nii on seda postitust kõige õigem kirjeldada, sest me tegime neid pelmeene viimati juba aasta aega tagasi. Ja viga ei ole mitte nende maitses, vastupidi, nad on imemaitsvad! Lihtsalt ega nende tegemine ei ole just kerge, just füüsiliselt, sest tainas tuleb üsna "vintske" ning seda piisavalt õhukeseks rullida ei olegi nii lihtne. Kuid olgem ausad, maitse korvab kõik vaeva ning on raskele tööle ideaalseks krooniks!
Meil oli õnneks päris mitu kätepaari, kes vahepeal tainast rullisid ja lõpuks lasime ka meesperel käed tööle külge panna. Meie tegime pelmeene kahe perega ühise õhtusöögi tarbeks ja ma ei oleks paremat  ning maitsvamat ajaveetmise viisi suutnud ette kujutadagi!


Minu jaoks on need pelmeenid veel ühe erilise tähendusega - nimelt sai kunagi ammu just pelmeenide retsepti pärast see blogi ka alguse. Kui ma käisin oma tolleaegse töökollektiiviga jõulude puhul koos pelmeenide tegemist õppimas, tahtsin, et see retsept saaks kirjutatud kuhugi sellisesse kohta, kust ma selle kindlasti ka üles leian. On ju alati nii, et leiad või avastad mingi hea retsepti, kirjutad selle kiirelt kuhugi märkmiku või ajakirja servale ning loodad, et sul on vajadusel selle asukoht meeles. Võta näpust! Ikka kipub see tegelikult ununema!
Nii siis, retsepti leiab siit.

Sellel korral me kasutasime vana pelmeenivormi. Selle pärast said ka pelmeenid väga ühtlase välimuse.

Veel üks tort

Päris kogemata avastasin, et selle tordi pildid minu blogist veel puuduvad :). Viimasel ajal ei ole ma väga palju torte enam ette võtnud, kuid kui lähemal seisvad inimesed paluvad, siis ikka torti ka saavad :).
See tort läks peaaegu naabrile, kelle armas pesamuna oma esimest suurt juubelit pidas. Tegemist biskviitpõhjal tordiga.

Hobusearmastus

Hobusearmastus pidi olema üks ülimalt raske ja nakkav haigus. :) Jah, pean tunnistama, et see nii tõesti on, sest kui käisin oma tütrega ühel suurel hobusefännil sünnipäeval, pidin ma pärast kuulma ainult seda, kuidas kohe kindlasti ON VAJA hakata ka ratsutamas käima! Selle nimel oldi nõus tegema kõike, mida muidu keelduti. :)
Aga see selleks. Siin on siis komplekt kingitusest, mida endaga kaasa võtsime. Pean tunnistama, et sellest ainult üks asi on minu enda tehtud - tort. Kaardi tegi minu tütar ise ja kella lasin teha imeliste kätega Vikil (www.vikipesa.ee). Kui muidu saan ka mina joonistamisega no nii enam-vähem normaalselt hakkama, siis päirs värvide ja pintsliga jään ma ilmselt tugevalt hätta. Sellepärast tulebki usaldada oma ala professionaale ning hädas nende poole pöörduda.