Jõulukaart parimale õpetajale.

Enne päris jõulupühi üks päris jõulukaart ka! :)

Kaart läks meie klassi kallile klassijuhatajale. Olgem ausad, eks ühte head ja kõige paremat õpetajat saab kirjeldada erinevalt, kuid minu meelest kõige olulisem omadus on see, et ta meeldib lastele. Ja õnneks meie klassijuhataja meeldib lastele kohe väga! Järelikult on meil kõige parem õpetaja.

Soovime talle koos imevahvaid pühi ja kõige paremat uut aastat!

Kuidas me kunagi pelmeene tegime

Just nii on seda postitust kõige õigem kirjeldada, sest me tegime neid pelmeene viimati juba aasta aega tagasi. Ja viga ei ole mitte nende maitses, vastupidi, nad on imemaitsvad! Lihtsalt ega nende tegemine ei ole just kerge, just füüsiliselt, sest tainas tuleb üsna "vintske" ning seda piisavalt õhukeseks rullida ei olegi nii lihtne. Kuid olgem ausad, maitse korvab kõik vaeva ning on raskele tööle ideaalseks krooniks!
Meil oli õnneks päris mitu kätepaari, kes vahepeal tainast rullisid ja lõpuks lasime ka meesperel käed tööle külge panna. Meie tegime pelmeene kahe perega ühise õhtusöögi tarbeks ja ma ei oleks paremat  ning maitsvamat ajaveetmise viisi suutnud ette kujutadagi!


Minu jaoks on need pelmeenid veel ühe erilise tähendusega - nimelt sai kunagi ammu just pelmeenide retsepti pärast see blogi ka alguse. Kui ma käisin oma tolleaegse töökollektiiviga jõulude puhul koos pelmeenide tegemist õppimas, tahtsin, et see retsept saaks kirjutatud kuhugi sellisesse kohta, kust ma selle kindlasti ka üles leian. On ju alati nii, et leiad või avastad mingi hea retsepti, kirjutad selle kiirelt kuhugi märkmiku või ajakirja servale ning loodad, et sul on vajadusel selle asukoht meeles. Võta näpust! Ikka kipub see tegelikult ununema!
Nii siis, retsepti leiab siit.

Sellel korral me kasutasime vana pelmeenivormi. Selle pärast said ka pelmeenid väga ühtlase välimuse.

Veel üks tort

Päris kogemata avastasin, et selle tordi pildid minu blogist veel puuduvad :). Viimasel ajal ei ole ma väga palju torte enam ette võtnud, kuid kui lähemal seisvad inimesed paluvad, siis ikka torti ka saavad :).
See tort läks peaaegu naabrile, kelle armas pesamuna oma esimest suurt juubelit pidas. Tegemist biskviitpõhjal tordiga.

Hobusearmastus

Hobusearmastus pidi olema üks ülimalt raske ja nakkav haigus. :) Jah, pean tunnistama, et see nii tõesti on, sest kui käisin oma tütrega ühel suurel hobusefännil sünnipäeval, pidin ma pärast kuulma ainult seda, kuidas kohe kindlasti ON VAJA hakata ka ratsutamas käima! Selle nimel oldi nõus tegema kõike, mida muidu keelduti. :)
Aga see selleks. Siin on siis komplekt kingitusest, mida endaga kaasa võtsime. Pean tunnistama, et sellest ainult üks asi on minu enda tehtud - tort. Kaardi tegi minu tütar ise ja kella lasin teha imeliste kätega Vikil (www.vikipesa.ee). Kui muidu saan ka mina joonistamisega no nii enam-vähem normaalselt hakkama, siis päirs värvide ja pintsliga jään ma ilmselt tugevalt hätta. Sellepärast tulebki usaldada oma ala professionaale ning hädas nende poole pöörduda.

Kas meelitatult vaikida või ennast tunnustada?

Sain täna oma sõbrannalt telefonikõne. Ta olevat näinud minu tehtud kaartidest minu enda tehtud fotot ühe ettevõtte facebooki kaanefotona. Esiti ei osanud ma kohe midagi sellest arvata. Kuna olin just autoroolis ning sõitsin mööda pikka maanteed, mis lookles metsade ja põldude vahel, oli mul aega mõelda selle kõige üle, et kas peaksin nüüd meelitatult vaikima või end tehtud töö eest tunnustama ning endast märku andma.

Olen oma tagasihoidlikkuses ikka arvanud, et ma olen lihtne inimene, kellele meeldib lihtsalt teha erinevat sorti lihtsat käsitööd. Samuti meeldib mulle enda töid võimalikult hästi üles pildistada ja ka teistele näidata. Ma ei ole üdini loominguinimene ning nopin erinevaid ideid ning inspiratsiooni internetist. Lihtsalt proovin ja katsetan teha neid asju enda moodi. Seega ei keela ma ka teistel teha samasuguseid asju, nagu mina teen. 

Ühest küljest ei teinud see ettevõte mitte midagi valesti, sest ma ei ole oma siinses blogis või FB-s ära märkinud seda, et minu pilte ei tohi kasutada. Jah, ma pole pidanud seda vajalikuks, sest olen ise seda meelt, et enne, kui sa kellegi käest midagi võtad, sa küsid. Õpetame ju seda ka oma lastele, et teistelt ei tohi asju võtta, vaid peab küsima. Kui sa viisakalt küsid, siis sulle antakse. 

Samas on eetika inimeste jaoks erineva tähenduse ja suurusega mõiste. Mida mina pean eetiliseks või õigeks, ei pruugi see teise jaoks seda sama tähendada. Minu jaoks oleks olnud kogu see olukord kõik eetiline ja õige, kui minu poole oleks pöördutud ning teavitatud sellest, et soovitakse seda pilti kasutada või vähemasti oleks märgitud foto juurde pildi päritolu/autor.

Seda sama teemat on jooksnud siit-sealt ennegi läbi ning ma olen kõiki neid lugenud, ise samas arvates, et need on lood kellegi teise blogist ja kellegi teise asjadest ning minule selliseid olukordi ette vaevalt et tuleb. Seda just sellepärast, et ma ei pea ennast loominguinimeseks ja kunagi ei arvanud, et kellelgi tekib vajadus/soov minu pilte kasutada.

Aga eks nüüd olen targem ja märgin kenasti ära, et soovi korral tuleks ikkagi sellest mulle märku anda või vähemalt viidata foto autorile. :)

Tänan tähelepanu eest ja suhtugem siis üksteisesse ikka lugupidavalt! :)

Preilide trikotaažist mütsid ja kaelussallid

Kuigi mu preilidel on päris paras vanusevahe ning võiks eeldada, et üks tahab veel beebi-nunnulikke ning teine juba natuke nii öelda suurema neiu maitsele vastavaid asju, pean ikka ja jälle tõdema, et ühest perest pärit lapsed tahavad saada just "seda poolt, mille teine on just ära söönud". Seda väljendit kasutas alati ka minu ema, kui ta kirjeldas minu ja minu õe omavahelisi kaklemisi. Alati taheti just seda asja, mis õe käes on, just õe koogitükk on parem ja suurem ning kindlasti on just see punane pliiats parem, mis õe käes on. Täpselt nagu poes käies, pean ma kõiki asju topelt ostma, ennetasin sellel korral probleemi tekkimist ja kisa tõusmist ning tegin lastele täpselt identsed mütsid ja kaelussallid. 

Kuna materjaliks on päris õhuke trikotaaž, on müts kahekordne. Mütsid said kaunistuseks mustast atlasest lipsukese, millele lisab sära väikeste kivikestega paela pannal. Mütsi lõike visandasin ise kiirelt paberile ning salli lõikasin välja "silma järgi" :).

Lipsuga kaart juubeliks

Kuna sünnipäevalapsel oli kingisoov (või õigemini pigem mitte soov, sest tal olevat nii raha kui asju piisavalt) väga lahedalt kutsele kirja pandud, siis läks koos õnnesooviga taskusse vihje, mida ta kingituseks saadud rahaga teha võiks.

Šokolaaditort

No see tort sai kohe ekstra šokolaadine! :) Biskviit on kakaoga, kreem on školaadiga, peal on mõnus ganache, vahel kirsid ning kaunistusteks on kasutatud komme ja veidi martsipani.

Rahakaardid pulmadeks

Kaks imelist hetke, kaks imelist pulma.

Esimese koolipäeva tähistamine, ehk neljas on uus esimene!

On kurb, et elu esimene esimene september tuleb veeta haigevoodis, kuid õige suhtumise juures on võimalik see päev nii öelda järgi teha. Meie puhul oli siis neljas uus esimene, :)

Vaatamata sellele, et kõigil teistel oli seljas juba igapävane kooliriietus ja nii mõnigi asi oli juba selgeks saanud. läks meie armas koolijüts neljandal septembril piduliku kleid ja valge pluusiga kooli. Just täpselt nii, nagu oli plaanis esimesel septembril minna. Nagu juba öeldud, kõik on suhtumise küsimus! :)

Esimesele koolipäevale kohaselt tuli ka torti süüa ning sõbrad külla kutsuda. Katsime väikse teemakohase laua kirjutuslauale ning näksisime head ja paremat. 

Ilusat, lennukat ning edukat koolitee algust sulle, mu kallis preili!

Dr who box

Mulle meeldivad väljakutsed ja seda see kommikarp minu jaoks oligi, kui internetist pilti nägin, milline kommikarp välja nägema peaks. :) Veidi mõtlemist ja tulemus sai selline! Neli väikest karbikest, kuhu sisse läksid kommid, on volditud ilma liimi kasutamata. Selle õpetuse lisan varsti ka siia blogisse. 

TERE KOOL, ehk kaart esimeseks koolipäevaks.

Väikse lapse elus on palju olulisi samme ja verstaposte, mida pidulikult tähistada ning tulevikus heldinud pilguga meenutada. On need siis esimesed sammud, sõnad, esimene päev lasteaias või elu kõige esimene 1. september koolijütsina. Meie kõige esimene koolipäev aga jääb meelde angiini ja 39-kraadise palavikuga... Nii need juba varem valmis sätitud riided ja pakitud koolikott meist kapi serva ootama jäidki. Kurb, väga kurb, nii meile kui ka lapsele, kes on juba ammu kooliks valmistunud. Aga mis seal ikka, eks teeme selle piduliku hetke  kodus järgi ja sööme koos sõpradega torti.

Rõõmus ja kollane tort ning kaart Mia Mariale

Politseiautoga martsipanitort

Kaardid meestele

Minu meelest on kõige raskem leida sobilikku kaarti meestele. No lihtsalt on raske. Ja tavaliselt pole ka kerge leida ideed meestele mõeldud kaardi tegemiseks. Sellel korral aga läks nii, et ma väga pikalt ei pidanudki pead vaevama vaid kaartide mõte kohe lihtsalt tuli iseenesest ning teostus läks sama libedalt. 

Mõlema kaardiga läks kaasa ka kommikarp koos türflitega. 

Sinine, veidi lõbusam kaart, läks tellija kallimale. Kaart on ühepoolne ning väike õnnesoov on pistetud hoopis väikse sildina taskusse.

Teine kaart koos kommidega läks veidi soliidsemas eas härrale juubeliks ning sellepärast  on tavalise triiksärgi ja lipsu asemel korralik must ülikond koos sametise mustriga vesti ning riidest kikilipsuga.

Helesinine elevant

Üle pika aja sain jälle biskviiti küpsetada! :) Viimasel ajal on ainult küpsistega torte tellitud ja ma kohe ootasin, et millal on jälle põhjust biskiviidi retsepti katsetada.
Tordi vahele sai imehea toorjuustukreem koos maasikatega, veidi sai lisatud ka värsket maasika toormoosi. Elevant ja kate on kõik martsipan.

Martsipanitort My Little Pony

Väikse naabritüdruku suured lemmikud on tegelased My little Pony multifilmist. Pole siis midagi imestada, et üks nendest lõbusatest ja värvilistest tegelastest ka tordile sai. :) Tegin erinevaid väikseid detaile võimalikult palju, sest alati on sünnipäevadel kõige suurem mure see, et kes mis tüki saab ning kas kõigile ikka väikseid vidinaid sinna peale jätkub. Sellel korral jäi vähemalt see mure ära!

Käsitööpoe sildid Saksamaale

Minu poole pöördus üks armas eestlane, kes elab Saksamaal. Siiani on ta oma Eestis elavatele sõpradele komme ja kaarte tellinud, kuid sellel korral oli sooviks midagi hoopis põnevamat. Vähemalt minu jaoks :). Kuigi aega viimasel ajal tõesti napib, võtsin väljakutse vastu ning meisterdasin kahes erinevas stiilis sildikesi, mis lähevad kohe, kohe Saksamaal avatavasse käsitööpoodi. 

Smurfi tort väiksele Jevale