Kas meelitatult vaikida või ennast tunnustada?

Sain täna oma sõbrannalt telefonikõne. Ta olevat näinud minu tehtud kaartidest minu enda tehtud fotot ühe ettevõtte facebooki kaanefotona. Esiti ei osanud ma kohe midagi sellest arvata. Kuna olin just autoroolis ning sõitsin mööda pikka maanteed, mis lookles metsade ja põldude vahel, oli mul aega mõelda selle kõige üle, et kas peaksin nüüd meelitatult vaikima või end tehtud töö eest tunnustama ning endast märku andma.

Olen oma tagasihoidlikkuses ikka arvanud, et ma olen lihtne inimene, kellele meeldib lihtsalt teha erinevat sorti lihtsat käsitööd. Samuti meeldib mulle enda töid võimalikult hästi üles pildistada ja ka teistele näidata. Ma ei ole üdini loominguinimene ning nopin erinevaid ideid ning inspiratsiooni internetist. Lihtsalt proovin ja katsetan teha neid asju enda moodi. Seega ei keela ma ka teistel teha samasuguseid asju, nagu mina teen. 

Ühest küljest ei teinud see ettevõte mitte midagi valesti, sest ma ei ole oma siinses blogis või FB-s ära märkinud seda, et minu pilte ei tohi kasutada. Jah, ma pole pidanud seda vajalikuks, sest olen ise seda meelt, et enne, kui sa kellegi käest midagi võtad, sa küsid. Õpetame ju seda ka oma lastele, et teistelt ei tohi asju võtta, vaid peab küsima. Kui sa viisakalt küsid, siis sulle antakse. 

Samas on eetika inimeste jaoks erineva tähenduse ja suurusega mõiste. Mida mina pean eetiliseks või õigeks, ei pruugi see teise jaoks seda sama tähendada. Minu jaoks oleks olnud kogu see olukord kõik eetiline ja õige, kui minu poole oleks pöördutud ning teavitatud sellest, et soovitakse seda pilti kasutada või vähemasti oleks märgitud foto juurde pildi päritolu/autor.

Seda sama teemat on jooksnud siit-sealt ennegi läbi ning ma olen kõiki neid lugenud, ise samas arvates, et need on lood kellegi teise blogist ja kellegi teise asjadest ning minule selliseid olukordi ette vaevalt et tuleb. Seda just sellepärast, et ma ei pea ennast loominguinimeseks ja kunagi ei arvanud, et kellelgi tekib vajadus/soov minu pilte kasutada.

Aga eks nüüd olen targem ja märgin kenasti ära, et soovi korral tuleks ikkagi sellest mulle märku anda või vähemalt viidata foto autorile. :)

Tänan tähelepanu eest ja suhtugem siis üksteisesse ikka lugupidavalt! :)

Preilide trikotaažist mütsid ja kaelussallid

Kuigi mu preilidel on päris paras vanusevahe ning võiks eeldada, et üks tahab veel beebi-nunnulikke ning teine juba natuke nii öelda suurema neiu maitsele vastavaid asju, pean ikka ja jälle tõdema, et ühest perest pärit lapsed tahavad saada just "seda poolt, mille teine on just ära söönud". Seda väljendit kasutas alati ka minu ema, kui ta kirjeldas minu ja minu õe omavahelisi kaklemisi. Alati taheti just seda asja, mis õe käes on, just õe koogitükk on parem ja suurem ning kindlasti on just see punane pliiats parem, mis õe käes on. Täpselt nagu poes käies, pean ma kõiki asju topelt ostma, ennetasin sellel korral probleemi tekkimist ja kisa tõusmist ning tegin lastele täpselt identsed mütsid ja kaelussallid. 

Kuna materjaliks on päris õhuke trikotaaž, on müts kahekordne. Mütsid said kaunistuseks mustast atlasest lipsukese, millele lisab sära väikeste kivikestega paela pannal. Mütsi lõike visandasin ise kiirelt paberile ning salli lõikasin välja "silma järgi" :).